Levinumad silmahaigused

Mitmesuguseid silmahaiguseid on maailmas väga palju. Nooremad inimesed pöörduvad silmaarsti poole kõige sagedamini kuiva silma kaebustega, silmapõletike ning nägemishäirete tõttu. Vanematel inimestel on lisaks viimati mainitule sagedasemateks probleemideks katarakt, glaukoom ning maakuli degeneratsioon.

Patsientide teadlikkuse tõstmiseks jagame alljärgnevalt infot kõige enam esinevate silmaprobleemide kohta.

Silma limaskesta põletik

Limaskesta põletik on väga sage silmaprobleem. Patsiendid kaebavad, et silmad kipitavad, punetavad, jooksevad vett ning on rähmased. Põletik tekib järsku ja segab igapäevaelu. Täiskasvanutel põhjustavad ca 70% põletikujuhtudest viirused. Seetõttu tänapäeval selliste põletike vastu adekvaatne ravi puudub, kuid abi on laugudele asetatavatest külmakompressidest ja niisutavatest tilkadest.
Bakteriaalset limaskesta põletikku esineb umbes 30% juhtudest ning sel juhul on raviks antibiootikume sisaldavad silmatilgad.
Lastel esinevad limaskesta põletikud on tekkinud enamasti bakterite tõttu, silmad on tavaliselt väga punased ja rähmased. Abi on sel puhul samuti antibiootikume sisaldavatest tilkadest.
Kui patsientidel esineb põletikule viitavaid kaebusi, oleks mõistlik esmalt külastada perearsti, kes saab vajadusel kirjutada põletikuvastaseid silmatilkasid. Korduvate probleemide korral on otstarbekam pöörduda silmaarstile.

Silmalaugude põletik

Silmaarstile pöörduvad tihti ka patsiendid, kes kaebavad laugude punetust, kipitustunnet ja sügelemist. Nende sümptomite korral võib tegemist olla lauserva põletiku ehk blefariidiga. Põletik tekib reeglina kehva lauanatoomia tõttu, kui silmalau näärmed ummistuvad ning pisarakile jaoks vajalik õline sekreet ei pääse silmapinnale, vaid kuhjub lau sisse ning tekitab seetõttu vaevusi. Kui lisandub ka baktereid, siis põletik võimendub. Laupõletiku puhul on abi silmalaugude massaažist, mis aktiveerib launäärmete tööd. Samuti vähendavad antibiootikumsalvid põletikureaktsiooni ning sageli on abi ka omega-3-rasvhapetest, mis soodustavad launäärmete tööd. Kui blefariit muutub krooniliseks, võivad kaasneda suuremad laupõletikud, näiteks odraiva ning rahetera. Sel juhul tekib silmalaule põletikuline munake,
mis on katsudes valulik. Aitavad silmasalvid või operatiivne ravi.

Katarakt

Katarakt ehk hallkae on tänapäeval üks sagedasemaid silmahaigusi. Tegemist on silmaläätse hägustumisega,
mille tulemusena langeb:

  • nägemisteravus
  • kontrastitundlikkus
  • võib esineda ka topeltnägemine

Katarakti tüüpe on erisuguseid ja seetõttu on ka nägemiskaebused erinevad. Katarakt on enamasti vanemas eas inimeste probleem, sest silmaläätses toimuvad ainevahetuslikud muutused, muutuda võivad silma veesisaldus ja läätse suurus. Reeglina on tegemist paratamatute muutustega silma anatoomias, mis tähendab,
et katarakti ei saa ennetada.

Väga harva võib olla tegemist kaasasündinud kataraktiga. See võib esineda muude haiguste korral,
tekkida ravimite pikaajalisel manustamisel ja ka silmatraumade tagajärjel.

Tänapäeval on ainus tõestatud katarakti ravimisviis operatiivne ravi.
Silmatilgad või muud ravimid katarakti ära ei hoia. Operatsioonil tehakse silma sarvkesta mikrohaavad, mille kaudu eemaldatakse ultraheliaparaadiga hägustunud läätse sisu ning selle asemele paigaldatakse kunstlääts. Operatsioon on reeglina valutu, lokaalse tuimestusega, võrdlemisi lühike ning üks parimate tulemustega operatsioone. Tüsistuste esinemissagedus on suurusjärgus 1:10000. Sagedamini esinevad komplikatsioonid on silmasisene põletik või verevalum, sekundaarsed silmahaigused, sarvkesta muutused, tagakapsli hägustumine. Viimane on üsna levinud probleem, mida on võimalik laserprotseduuriga eemaldada.

Katarakti operatsioon on Eesti Haigekassa hinnakirjas, mis tähendab, et patsient ei pea selle eest ise tasuma. Katarakti operatsioone teevad Eestis suuremad silmakliinikud.

Glaukoom

Glaukoom ehk rohekae on krooniline ning üsna levinud silmahaigus. Tegemist on mitut tegurit hõlmava haigusega, mis tähendab, et haiguse diagnoosimiseks peab esinema mitu erisugust haiguslikku kõrvalekallet. Glaukoomi korral on silmasisene rõhk kõrgenenud. Esineb ka selliseid haiguse vorme, kus silmarõhk on normis või isegi madal. Silmarõhk on normivariandis vahemikus 10–21 mmHg. Kui see näitaja peaks muutuma kõrgemaks,
tuleks kindlasti uurida põhjuseid. Enamasti on probleem silma vesivedeliku äravoolukanalites, need võivad erinevatel põhjustel ummistuda ning tekitada rõhugradiendi.

Glaukoomi korral kahjustab kõrge silmarõhk silma sees nägemisnärvi ja võrkkesta närvikiudude kihti. Seda on võimalik silmaarstil visuaalselt silmapõhja vaadates hinnata. Algstaadiumis haigust saab kindlaks teha ka kasutades uurimismeetodeid – nt GDX, OCT, HTR uuringute abil.

Kui juba umbes 60% närvikiududest on kahjustunud, tekivad ka vaatevälja muutused, st vaatevälja väljalangemine, teatud osa mittetajumine, udused laigud silme ees. Sellisel juhul on haigus juba kaugelearenenud faasis.

Kõrgenenud silmarõhu ja silmade struktuuri- ning funktsioonimuutuste korral on esimene ravivalik medikamentoosne – silmatilgad, mis alandavad silmarõhku. Ravi on pidev, kohati eluaegne.

Osadel juhtude puhul saab silma äravoolukanalite piirkonnas teostada laserravi. Kui eelmainitud meetodid ei toimi, on võimalik teha silmaoperatsioon, mille puhul tekitatakse silma seest äravoolukanal limaskesta alla. Ravimeetodeid on tänapäeval mitmesuguseid.

Riskifaktoriteks glaukoomi puhul võib lugeda:

  • Perekonnas ehk lähisugulastel glaukoomi esinemine
  • Müoopia ehk lühinägevus
  • Vanus üle 50
  • Õhuke silma sarvkest (õhukese sarvkesta puhul on tegelik silmarõhk kõrgem)
  • Väga kõrge või madal (eriti öine) vererõhk
  • Haigused, mis võivad tekitada sekundaarse glaukoomi (katarakt, diabeet, veresoonkonnahaigused)

Tuleb mainida, et kui glaukoom on närvikahjustused juba tekitanud, siis neid ära võtta ja välja ravida ei saa. Küll aga on haigust adekvaatse raviga võimalik kontrolli all hoida.

Maakuli degeneratsioon

Kollatähni ehk maakuli degeneratsioon on ainevahetuslik vanema ea silmahaigus, mille korral tekivad strukturaalsed muutused kollatähni piirkonnas, alas, mis annab inimesele kõige teravama nägemise. Võrkkest võib muutuda õhemaks, tekivad pigmentepiteeli muutused ja jääkainete kuhjumised.

Riskifaktoriteks selle haiguse puhul on:

  • Vanus üle 50 a
  • Naissugu
  • Suitsetamine
  • Kõrgenenud vererõhk
  • Diabeet

Sümptomiteks on nägemislangus nii lähedale kui kaugele. Kahjustub just tsentraalne nägemine, silmade ette võib tekkida nn must laik.

Haiguse puhul eristatakse mitut vormi. Esimeseks on kuiv vorm, mille puhul on kollatähni struktuur muutunud, kuid võrkkesta all ja kihtide vahel vedelikku pole. Teiseks vormiks on märg vorm, mille korral kahjustub pigmentepiteel ning veresoonte lekke tõttu satub võrkkesta kihtide ning pigmentepiteeli vahele vedelik. See tekitab turse, lisaks kujunevad uudisveresooned, mis võivad silma võrkkestas ja klaaskehas tekitada verevalumeid. Kuivi degeneratiivseid muutusi ravida praegu ei saa, kuid muutuste olemasolul on soovituslik tarbida silmapõhjale mõeldud vitamiinide ja mineraalainete komplekse ning preparaate, mis pidurdavad haiguse süvenemist. Märja vormi korral on võimalik teha spetsiaalseid silmasüste, mis ei lase uudisveresoontel edasi kasvada ja alandavad silmapõhja turset. Tavaliselt on vaja süste teha enam kui üks kord. Hinnangu ravi otstarbekuse kohta saab anda silmaarst. Tänapäeval on palju diagnostikavahendeid (OCT, Spectralis), mis näitavad strukturaalseid kahjustusi täpselt ning aitavad planeerida ravi.

Klaaskeha hõljumid

Tihti on patsientide kaebuseks täppide, kärbeste, niitide nägemine vaateväljas. Enamasti ilmuvad need järsku ja liiguvad silmadega kaasa, kui silma liigutada. Paremini on hõljumid nähtavad valgel taustal ning need võivad olla mitmesuguse kujuga. Tegemist on silmasiseste rakukogumikega, mis võivad olla silmastruktuuridelt eraldunud ning hõljuvad vabalt silma sees. Aeg-ajalt satuvad hõljumid nägemistelje ette, seetõttu ongi neid võimalik näha.

Selliseid kaebusi esineb nii noortel kui ka vanematel inimestel. Viimastel võivad kaebused olla seotud ka teise haigusega – ealise klaaskeha irdumisega, mille korral tuleb silma seest lahti õhuke kilemembraan ja nõnda jäävad silma sisse ulpima mõningad tükikesed.

Klaaskeha hõljumite näol on tegemist üldiselt ohutu probleemiga, mis sekkumist ei vaja. Oletatakse, et need rakukogumikud sulavad ja lahustuvad aastate jooksul väiksemaks või inimesed harjuvad nende olemasoluga lihtsalt ära.

Kui aga järsku peaks ilmuma silme ette palju musti või punakaid täppe, mis tekitavad vaatevälja justkui osalise kardina või loori, siis selle kaebuse püsimisel peaks viivitamatult pöörduma silmaarsti kontrolli. Sarnaste sümptomite puhul võib tegemist olla võrkkesta irdumisega. See on aga tõsine silmahaigus, mis vajab kiiret kirurgilist ravi.